Viimastel nädalatel on keskkonnaminister ja Keskkonnaministeeriumi ametnikud andnud meedias lubadusi Riigikogus menetletava jäätmeseaduse eelnõu kohta, millele on selgesõnaliselt vastu nii ettevõtted, kohalikud omavalitsused, korteriühistud kui mitmed tootjavastutusorganisatsioonid. Ühesõnaga enam-vähem kõik osapooled, keda prügimajandus puudutab.

Keskkonnaministri ettepanekuid toetavad prügifirmad, kellele seadusemuudatustega avaneks võimalus teenustasusid tõsta. Tarbijate ja ettevõtete jaoks oleksid ministeeriumi välja pakutud lahendused ebamõistlikud ja äärmiselt kulukad.

Milles on probleem? Keskkonnaministeerium on jäätmeseaduse eelnõusse sisse kirjutanud kaks Eesti ettevõtete ja elanike jaoks väga kulukat mõtet: kohustusliku sorteeritud pakendite kogumise ja äraveo üle Eesti iga majapidamise ja ettevõtte juurest ning avalike prügikonteinerite üleviimise kortermajade ja eramute juurest igasse Eesti kauplusse. Ministeeriumi arvates tuleks igal hoonel, suvilast ja juuksuriärist kuni kortermajadeni, paigaldada pakendite liigiti kogumise konteinerid, kust pakendijäätmed muust prügist eraldi ära veetakse. Samuti on Keskkonnaministeerium lähtunud mõttest, et inimesed võiksid poest juustu, kingi ja seepi ostes toote sealsamas pakendist välja võtta ja lahtise kaubaga koju sõita.

Probleem on selles, et pakendit pole mõtet sorteerida ja eraldi kokku korjata, kui ta pärast seda muude olmejäätmetega koos ära põletatakse. Ei ole läbi mõeldud, mida teha kalli raha eest korjatud jäätmetega nende taaskasutuse tagamiseks. Eestis lihtsalt puudub selline ümbertöötlusvõimekus ja odavaim lahendus on sorteeritud pakend ikkagi põletada. Põletamine loetakse kusjuures seaduseelnõu järgi samuti taaskasutuseks Täna läheb isegi puhas kaubandusvõrgust tulev hulgipakend ja veopakend vahel põletamisele, rääkimata mustadest salatikarpidest, mida kümnete miljonite eurode eest nüüd kokku koguma tahetakse hakata. Puhast pakendit kokku korjata ja ümber töödelda on mõistlik ja vajalik. Püüelda kogu pakendi ümbertöötluse poole on äärmiselt kallis ja ebavajalik ning hoopis reostab keskkonda läbi veekulu, puhastuskeemia kasutuse ja kogumiseks kulutatud kütuse.

Lisaks eelnevale on uus väljapakutud süsteem äärmiselt ebaefektiivne. Erinevalt tavalisest jäätmeveost, kus piirkonnas tegutseb üks jäätmevedaja, on pakendijäätmete äraveo puhul reaalne, et ühel tänaval sõidavad kolme erineva pakendiorganisatsiooni autod. Seoses prügiautode arvu ja nende kilometraaži märgatava suurenemisega kaasneb muudatusega täiendav koormus teedele ja keskkonnale. Loomulikult ei ole mitte kusagil analüüsitud kui palju Keskkonnaministeeriumi plaan kütust raiskab ja ummikuid suurendab. Samuti mitte, kui palju see suurendab tarbijate jaoks kaupade hinda.

Analüüsimata on jäänud ka avaliku prügikonteinerite pargi viimine kaupluste juurde. Kui palju on erinevates piirkondades inimesi, kui palju toodavad nad prügi, kui kaugel asub neile lähim kauplus ja kui mitu või mitukümmend prügikonteinerit peaks see kauplus oma ukse ette paigaldama, et kogu prügi ära vedada? Kuivõrd vastuvõetav on üleüldse inimeste jaoks prügi sorteerimine ja kogumine toidukaupluste ees? Tarbijale muutuks olukord oluliselt ebamugavamaks. Prügikotiga peaks minema poodi. Kuna suur osa elanikke seda ilmselt teha ei soovi, loome eelduse niiöelda isetekkelistele prügimägedele kõikvõimalikesse nurgatagustesse.

Keskkonnaministeeriumi mõtted on lennukad ja nõuavad põhjalikku alternatiivide kaalumist, mõjuanalüüse, arvutusi ja vana head ajude ragistamist. Hetkel tundub, et näiliku olukorra parandamisega tehakse keskkonnale isegi karuteene, rääkimata majanduslikest kuludest, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni tarbijad. Tarbija eest saab kulude tõusu ära peita, kui see ei ole ühe reana prügiteenuse arvel, vaid peidetud sadade toodete kõrgematesse hindadesse. On ilmselge, et head seadusloome tava on selle eelnõuga eiratud. Ei saa lasta jälle tekkida olukorral, kus riik on kiirustades tegemas olulisi otsuseid, jättes nende mõju analüüsimata.

Mida siis teha?

Eestil ei ole tegelikult suuri probleeme pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamisega ning seda kinnitavad ka Keskkonnaagentuuri andmed. 2014. aastal oli pakendijäätmete taaskasutuse määrad Eestis oluliselt kõrgemad kui Euroopa Liidus kehtestatud sihtarvud. Valdkonna eksperdid soovitavad eraldi sorteerida hoopis biojäätmeid. Kui need olmeprügi enam ei reosta, on kuivast prügist pakendi eraldamine kasumlikum ja lihtsam.

Pakendite kogumiseks ja uuesti ringlusse saatmiseks on meil juba töötav süsteem. Olemasolevate ja avalikes kohtades kättesaadavate pakendikonteinerite võrgustikku tuleks lihtsalt laiendada ning inimeste teadlikkust pakendite sorteerimisest suurendada. Tiheda asustusega linnades on mõistlik täiendavalt ka kohtkogumine, seda juba siin-seal tehakse. Kohalike omavalitsuste suutlikkust jäätmefirmadega läbirääkimisi pidada peab suurendama, et olemasolevat seadust ka täidetaks. Ähvardamine 100-miljonilise trahviga paistab olevat kaval hirmutamistaktika, et läbi analüüsimata meetmed kiiresti läbi suruda.

Nele Peil, Eesti Kaupmeeste Liidu juht

Jaga uudist: