Meie liidu liikme Rimi Eesti Food AS tegevjuhi Vaido Padumäe arvamusartikkel Eesti Päevalehes.

Kui inimesel valutab pea, tal on külmetushaiguse sümptomid või seedehäired, ei ole tal enamasti vaja õpetatud proviisori nõu – ta teab isegi, millist rohtu vaja on, ent sageli on probleem selles, et väiksemates linnades pole valveapteeki, kust ravim õhtul kätte saada. Maapiirkondadest pole mõtet rääkidagi – heal juhul asub apteek kodust kümnete kilomeetrite kaugusel.

Samal ajal kuulub suuremates linnades iga keskmise suurusega kaubanduskeskuse juurde tavaliselt ka apteek ja osa neist kannab karmis konkurentsis kahjumit. Eestit painab proviisorite defitsiit, kõigisse neisse apteekidesse pole kerge leida professionaale. Eesti proviisorkond vananeb ja näib, et proviisorid ise peavad lahenduseks riigi koolitustellimuse suurendamist.

Palju paksu verd tekitanud apteegireform püüab küll viia apteegid vägisi uuesti proviisorite kontrolli alla, ent tegelikkuses – nagu ka Eesti Päevaleht on korduvalt kirjutanud – tekivad meile selle tulemusena ka n-ö variproviisoritest apteegiomanikud, kes saavad apteegi jaoks algkapitali kaude või otse hulgimüüjalt ja jäävad ka pärast reformi neist sõltuma.

Pealegi on apteegiketid otsinud juba mõnda aega võimalusi lahendada proviisorite puudust, pakkudes lahenduseks näiteks patsiendi nõustamist interneti teel. Tõsi, selle, isegi keskmise suurusega linnadesse kavandatud tegevuse keelas ravimiamet ära.

Köhasiirup inimest ei ohusta

Apteegireform on päris kindlasti vajalik, ent apteekide omandiküsimuse formaalsuse asemel tuleks keskmesse seada eelkõige proviisorinõu kvaliteet. Selleks võiks alustuseks vähendada hoopis linnaapteekide hulka, mis annaks ka ravimiametile paremad võimalused nende teenuse asjatundlikkust kontrollida.

Apteekide arvu vähendamise lihtsaimaks ja parimaks viisiks – isegi kui see kõlab esmapilgul veidi julmalt – on omakorda kõige ohutumate käsimüügiravimite toomine tavapoodidesse. Las jääda siis vähematele apteekidele tõesti see töö, mis puudutab retseptiravimeid ja professionaalset nõustamist. Ohutumad valuvaigistid või looduslik köhasiirup ei kuulu sellesse kategooriasse. Apteegid pole Eestis tavaliselt avatud kauem kui kella kaheksani õhtul ja vaid suuremates linnades on meil valveapteegid. Toidupoed on aga avatud kella kümneni. Maal on apteegid avatud veelgi lühemat aega kui linnas, pealegi kahaneb seal apteekide hulk kiiresti. Sestap tekib küsimus: kust saab maainimene leevendust oma õhtul alanud hambavalule?

Apteegiäri ketistub Eestis – ja mujalgi maailmas – isegi siis, kui riik üritab praeguse reformiga vastuvoolu ujuda. Üle maailma leiab ka hulga näiteid jaekaubanduskettidest, millel on oma apteegiäri. Samal ajal on ka apteegid ise lähenenud jaekaubandusele ja müüvad kõikvõimalikke ilu- ja hügieenitooteid, mis kuulusid seni tavakaupluse valikusse. Eestis esindatud kaubanduskontsernidest on näiteks Maximal oma apteegikett, aga ka Rimi emafirmal ICA-l on teistes riikides oma apteegid.

Eeskuju maailmast

Eestiski tuleb leida reguleeritud ravimituru ja vabaturu vahel mõistlik tasakaal. Kindlasti ei saa viia retseptiravimeid super- või hüpermarketi kaubariiulitele, ent paljude käsimüügiravimite puhul on see kindlasti mõistlik – on ilmne liialdus arvata, et inimene hakkab neid ostma ja tarvitama rohkem pelgalt seetõttu, et neid müüakse tavalises poes. Näiteks saab Inglismaal ja Hollandis osta nii kauplusest kui ka bensiinijaamadest paratsetamooli ja ibuprofeeni, retseptiravimid jäävad sealgi apteekide pärusmaaks.

Jaekauplused tooksid käsimüügiravimite turule suurema konkurentsi ja seeläbi ka parema hinna, mis ei sõltuks pelgalt paari hulgimüüja diktaadist. Samal ajal säiliks ka nende ravimite kvaliteedi üle ravimiameti kontroll.

Sellal kui riigis käib sisuliselt eilsesse päeva kuuluv kemplus selle üle, kas ravimeid tohib müüa ka toidupoes, on apteegid ise laiendanud oma tegevuse internetti. Sestap tekib küsimus: kuhu jääb siin see väidetavalt nõnda vältimatu proviisori nõu? Formaalselt on nõuanded mõistagi saadaval ja küsimusi saab esitada ka veebis, ent tegelikkuses on enam kui küsitav, kas patsient pöördub internetis harjumuspärast käsimüügiravimit ostes proviisori poole.

Eesti kui e-riikluse etalon ja e-retsepti elluviija ei saa ometi toppida pead ravimite kättesaadavuse vallas liiva alla ja jääda 20. sajandisse. Näiteks Rootsis on e-apteegid juba praegu tavapärastest populaarsemad.

Patsiendi teavitamiseks on hulk lihtsaid võimalusi peale selle, et tema vastas seisab lihast ja luust proviisor. Käsimüügiravimi kõrvaltoimete kohta võib saada täiesti ammendava informatsiooni ka tavalises kaubanduskeskuses, nii et paotame nüüd julgelt 21. sajandi ukse ja astume aga sisse!

Vaido Padumäe
Rimi Eesti juht

Foto: Ilmar Saabas

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 21.02.2018.

Jaga uudist: