Praegugi päästetakse Eestis toitu prügikasti viskamisest, kuid seaduste muutmine ja abistajate võimete parandamine laseks päästa rohkem.

Hiljuti Eestit külastanud Hollandi kuningale Willem Alexanderile ja ta kaaskonnale eesotsas põllumajandusministriga pakuti visiidi raames toimunud seminaril roogi, mis olid valmistatud „parim enne” kuupäeva ületanud toidust. Mitte eksituse tõttu – ettevõtmise taga olid Eestis tegutsev Hollandi juurtega Toidupank ning Eesti ja Hollandi valitsus. Alla kirjutati memorandumile, mille järgi Eesti ja Holland hakkavad tegema toidu raiskamise vastast koostööd. Sellega tegeletakse Eestis juba praegu, kuid vajakajäämisi on palju – alustades seadustest ja lõpetades abiorganisatsioonide võimetega.

Igal aastal visatakse maailmas ära üks kolmandik toodetud toitu. Eestis läheb inimese kohta prügikasti 20 kilogrammi täisväärtuslikku toitu aastas. Suured on ka kauplustes ära visatava toidu kogused: Rimis kantakse aastas maha keskmiselt 4000 tonni toitu. Tänu paremale tellimissüsteemile ja tihedale koostööle toiduabiorganisatsioonidega on olukord küll paranenud, kuid kaupmeestel oleks võimalik annetada söömiskõlblikku toitu veelgi rohkem, kui seda soodustaksid seadused ja vabatahtlike organiseeritum koostöö.

Eesti seadused suhtuvad toidukaupade annetamisse ebamääraselt: toidu annetamist otseselt ei soosita, kuid ka ei keelata. Maksu- ja tolliamet on soovitanud märkida annetatava toidukauba väärtuse enne annetamist nulliks, et ettevõte pääseks annetuse käibemaksust. Ent kaupmehed sellisest mööndusest alati ei tea, vaja oleks selget sõnumit seadustes. Samuti võiks riik mõelda sellele, kuidas heategevusse panustavaid ettevõtjaid motiveerida. Seda enam, et Euroopa Liit võttis tänavu kevadel vastu resolutsiooni, milles kutsutakse liikmesriike üles vähendama 2025. aastaks toidujäätmeid 30% ja 2030. aastaks 50% (võrreldes 2014. aasta tasemega). Ühtlasi soovitatakse loobuda toiduannetuste maksustamisest.

Toidu tee abivajajani

Üks kitsaskoht, millega toitu annetades pidevalt kokku puutume, on heategevusorganisatsioonide killustatus. Kaupmehe jaoks ei ole oluline, millisele abivajajale annetatud toidukraam läheb – peaasi, et see läheks õigesse kohta. Oleme nõus tegema koostööd kõigi heategevusorganisatsioonidega, kuid nad ei suuda omavahel kokku leppida, keda, miks ja kuidas nad abistavad.

Aeg-ajalt meenutavad toitu jagavad ühendused 1990. aastaid, kui polnud veel välja kujunenud eetilist ja hästi toimivat ärikultuuri. On juhtunud, et kaupluse juhataja juurde annetamiseks toitu küsima tulnud vabatahtlik mainib muuseas: ärge sellele või tollele küll midagi andke, nemad söövad annetamise asemel kõik ise ära.

Mõnikord näib segadus valitsevat isegi ühe organisatsiooni piires: ei saada aru, kuidas ja kellele toitu üle antakse, rääkimata sellest, et puudub mõistlik logistikaahel. Ühest küljest on see arusaadav, sest Eesti riigi vabatahtliku töö ja heategevuse kogemus on lühike, kuid teisalt peaks mujal maailmas olema piisavalt häid kogemusi, millest eeskuju võtta.

Ettevõtluses on tavaline, et koondutakse tegevusalale järgi liitudeks. Miks ei võiks oma liit olla ka heategevusorganisatsioonidel? Sellest oleks palju kasu omavahelise koostöö edendamiseks, annetajatega suhete loomiseks ja abivajajate kaardistamiseks. Oluline on panna sellised organisatsioonid mõistma, et tegemist ei ole konkurentsiga: ilmselt aidatakse ühel või teisel moel üsna samu peresid või selle liikmeid.

Vastuvõttude road päästetud toidust

Hollandi põllumajandusministri menüüs oli päästetud toidust valmistatud salat – nii lihaga kui ka lihata –, ühepajatoit ja magustoiduks küpsetatud banaan šokolaadiga. Toit oli maitsev ja algatus kiiduväärne. Miks mitte valmistada kõikide siia saabuvate ministrite, kuningate või keisrite vastuvõturoad päästetud toidust? See oleks veel üks hea põhjus rääkida mujal maailmas Eestist kui innovaatilisest väikeriigist, kus suudetakse mõelda raamideta.

Kui ministril sobis süüa päästetud toidust valmistatud roogi, siis pole kahtlust, et selline toit sobib kõigile. Inglismaal on tunnustatud kokk Adam Smith pannud käima liikumise The Real Junk Food Project, mille raames tegutseb edukalt üle saja toidukoha. Neis pakutakse roogi, mis on valmistatud suurtes restoranides või kauplustes mahakantud söömiskõlblikust toidust. Inimesi ei vii neisse kohtadesse sööma mitte vaesus, vaid hea toit ja südametunnistus.

Eesti Toidupanga juht Piet Boerefijn on öelnud, et vaesuses elavate inimeste jaoks on päästetud toidul suur väärtus. Neile tähendab see täis kõhtu ja sooja toitu oma pere toidulaual. Selle toidu väärtus on abisaajatele suurem kui pelgalt summa, mis oli kunagi poe hinnasildil.

Vaido Padumäe
Rimi Eesti tegevdirektor

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 01.07.2018
.

Jaga uudist: