Mida saaksid Eesti ettevõtjad teha, et klienditeenindajatest töötajad saaksid palgalisa, arutleb Rimi Eesti Foodi tegevdirektor Vaido Padumäe.

Miks on nii, et keegi ei nimeta riiki või kohalikku omavalitsust tööandjana orjapidajaks, küll aga on näppu vibutatud üsna tihti kaupmeeste suunas? Müüjate palganumbrid on tänaseks välja öelnud kõik suuremad jaeketid ning võrdluses päästjate või hooldajatega on teenindajate palgatase enam-vähem sama. Seega – kaupmees ei ole kaugeltki halvim tööandja. Kui palju aga sõltub müüja palk kaupmehest ja kui palju majanduse üldisest seisust?

Miks nii palju müüjate kesisest palgast räägitakse, on arusaadav. Lausa pool Eesti elanikest töötab teeninduses. Sageli ei põhine palkadest rääkimine siiski pädevatel argumentidel. Enamusele piisab enda halvasti tundmiseks juba sellest, kui saadakse teada, et palk Eestis on ikka kordi väiksem kui ametikaaslasel Soomes või Rootsis. On inimlik, et ennast kiputakse võrdlema nendega, kellel läheb paremini või kes teenivad rohkem. Iseenesest on see ju hea, kui tahetakse jõuda hästiteeniva naabriga samasse punkti. Kuid siiski on emotsioon, mis sellisel võrdlemisel tekib, valdavalt negatiivne.

Kui juba Põhjamaadest juttu tuli, siis neis riikides saavad klienditeenindajad kolm korda rohkem palka kui meil – samuti on kõrgem nende riikide keskmine palk. Kahjuks ei ole võimalik ühe sektori töötajaid ja nende palka – näiteks müüjaid – muust majandusest eraldada. Ja siin asetub Eesti ikkagi samale teljele mitte Põhjamaade, vaid Läti Ja Leeduga. Seda tingib nii rahvaarv, majanduse  seis kui ka noore riigi staatus.

Võrreldes teiste Baltimaadega on meil tänaseks läinud kõige paremini: 2017. aasta lõpus oli kõrgeim keskmine brutokuupalk jätkuvalt Eestis – 1271 eurot, järgnesid Läti 961 ja Leedu 885 euroga. Eestis on teenindussektori palk 50%-60% keskmisest palgast ehk protsent on ligilähedane Soomega, mis on hea näitaja.

Tihti on küsitud, kas meie teenindajate palgad on madalamad seetõttu, et Eestis on ebamõistlikult suur kaubanduspindade hulk? Poode ja ruutmeetreid on palju – see on fakt. Usun, et vaba turg suudab ennast ise reguleerida ja loksub iseenesest paika – seda nii Eestis tegutsevate kaupmeeste hulga kui ka poepindade osas. Sageli unustatakse aga selliste võrdluste juures ära demograafilised trendid: poode tehakse ikka selle järgi, kus on vajadus ja kuhu inimesed liiguvad. Paraku on ääremaadel ka mitmeid kauplusi suletud, aga sellest kuuleme vähem kui Tallinnasse kerkivatest uutest ja uhketest kaubanduskeskustest…

Müüja 1000-eurone brutopalk eeldab 100 miljonit eurot lisaraha

Eesti jaekaubanduse kulustruktuuris moodustavad tööjõukulud üle poole kõigist kuludest: et tõsta müüja brutopalk 1000 euroni, oleks vajalik leida täiendavad 100 miljonit eurot. Loomulikult on võimalik 100 miljonit saada kaupade hindade tõstmisest, kuid sellisel juhul jõuame olukorrani, kus teenindaja ostab oma kõrgema palga eest kallinenud kaupu ning ostujõu osas ei muutu ikka midagi. Üldine hinnatõus survestaks samuti teiste sektorite palku ning ostujõud jääks ikkagi samaks – sellise lahendusega saavutaksime ainult palga- ja hinnaralli.

Teenindussektor on kõige voolavama tööjõuga – seda nii meil kui mujal Euroopas. Tööjõu vahetumine on tingitud erinevatest asjaoludest: teenindaja töö sobib esimeseks elukutseks noorele inimesele, et liikuda hiljem karjääriredelil edasi; oma osa mängib töö iseloom ning samuti see, kas teenindajaks üldse sobitakse. Oma roll on ka palganumbril.

Samas – mis ühe inimese jaoks tundub kasin palk, võib teise jaoks olla täiesti sobiv. Kui vaadata ringi Euroopas, siis näeme, et tööjõu liikuvus teenindusvaldkonnas on suur. Vaesematest Euroopa riikidest liiguvad lihttöölised rikkama naabri juurde. Täpselt nii, nagu suur hulk eestlasigi on läinud põhja poole head õnne otsima. Ei saa välistada, et sama hakkab juhtuma ka meil, siia tahavad tulla eelkõige Ida-Euroopa elanikud. See võib leevendada tööjõupuudust, aga päris kindlasti ei ole odav tööjõud lahendus Eesti teenindaja palgaprobleemile.

Mis aitaks tõsta teenindajate palku?

Üks võimalusi, mis võib aidata meie teenindajate palgatõusule kaasa, on automatiseerituse tõstmine toote poeletile jõudmise protsessis. Palkade kasvu ja tehnoloogia odavnemisega oleme ka Eesti teenindussektoris jõudmas murdepunkti, kus investeering protsesside automatiseerimisse tasub ära. Näiteks elektroonilised hinnasildid, iseteeninduskassad või erinevad inimtööd lihtsustavad muudatused tarneahelas tähendavad pikemas perspektiivis kokkuhoidu.

Suurem iseteeninduskassade hulk aga leevendaks ühtlasi tööjõupuudust ning robotid ju iga-aastast palgatõusu ei küsi, küll aga avaneks võimalus tõsta nende arvelt teenindajate palgafondi. Ühtlasi oleks see kaasaminek nutistuva inimese ning tema ootustega.

Ettevõtjad saaksid palkade tõstmiseks teha veel ühe sammu – töötajate kõrgema palga nimel võiks käibekasvu investeerida töötajate palkade kasvu ning teha järeleandmisi ettevõtte kasumi jagamise osas. Teenisime  möödunud aastal kaks miljonit eurot kasumit, millest ühe miljoni suunasime täiendavalt oma 2500 töötaja palgafondi. Nii suure töötajate hulgaga ettevõttes tuleb palku aga tõsta järjepidevalt, et püsida konkurentsis, olla vastutustundlik tööandja ning tekitada lojaalne töötajaskond.

Kui palgad on saavutanud eesmärgi, siis tuleb kasumi kord. Käibekasvu palkadesse investeerimise otsus tuleb ettevõtjal muidugi hoolega läbi kaaluda, et püsida konkurentsis ja olla nähtav. Ja mis kõige olulisem – mitte minna pankrotti.

 

Jaga uudist: