Teise koroonalainega silmitsi seistes on paras hetk teha kokkuvõte, mida on kaubandussektor kevadisest eriolukorrast õppinud ja kuidas minnakse vastu sügisele, kirjutab Kaupmeeste Liidu tegevjuht Nele Peil.

Kaupmeeste poolt vaadates on viimase poole aasta jooksul toimunud väga palju muutusi. Kaubanduses, aga ka tootmises on praegu kuum teema tarneahelate pikkus ja usaldusväärsus, ehk kui mitu vahendajat on algtootmise ja tarbija vahel. Euroopa Liit tahab suunata toetused ja suunised sellele, et globaalsed tarneahelad tuua tagasi kohalikuks ja lühikeseks. Osaliselt on selle taga hirm, et kriisis võib toidu- või tööstuskauba varustuskindlus ohtu sattuda, teisalt vana hea protektsionism ja kolmandaks keskkonnakaalutlused.

Osad tööstused ja kaubanduseettevõtted lühendavad tõesti tarneahelaid ning selle kõrval nad mitmekesistavad tarnijate nimekirja. Kui aasta alguses osteti näiteks näomaske või pakendeid vaid ühelt Hiina tarnijalt, siis nüüd tellitakse neid paarist erinevast kohast. Nii on kallim ja ebamugavam, aga tunne on kindlam. Kui kriis peaks tõsisemaks minema, on riskid maandatud ja tõenäoliselt kaupadest niisama lihtsalt puudust ei teki.

Varustuskindluse tagamiseks on ka jaeketid hakanud hoidma suuremaid laovarusid. Eestis oli kevadel tühi riiul pigem kurioosum, veidi naljakas meenutus nõukaajast. Aga kohati seda siiski tuli ette. WC-paberi puhul ületasid riiuliaugud korduvalt ka uudiskünnise, rääkimata sotsiaalmeedias elevuse tekitamisest. Puudust oli ka desinfitseerimisvahenditest, ühekordsetest kinnastest ja maskidest. Paaris kohas osteti odavamad makaronid või purgisupid ära kiiremini, kui neid jõuti asendada. Nüüd on sellest õpitud ja jaeketid on kriisiajal populaarsemaid kaupu suuremas mahus ladudesse varunud.

Tänaseks on e-kaubanduse mahud taas paar korda kukkunud, aga ostjaid on e-poes täna siiski kaks korda rohkem kui aasta alguses.

Kiirkorras said sisse töötatud e-kanalid. Tarbijad näevad e-poes osteldes üldjuhul vaid kahte etappi: poe valikut ja kulleri kättesaadavust. Taustal töötavad protsessid varude haldusest kuni komplekteerimiseni, mis kevadel kõvasti vatti said. Tellimuste mahud kasvasid üleöö viiekordseks ja paljud süsteemid ei tulnud sellega toime. Kaupmehed reageerisid kiirelt, palgates värsket tööjõudu nii komplekteerijateks kui ka kulleriteks, arendasid taustaprotsesse, pidasid läbirääkimisi tarnijatega, reklaamisid oma e-poode ja suurendasid nende leviala ja sortimenti. Tänaseks on e-kaubanduse mahud taas paar korda kukkunud, aga ostjaid on e-poes täna siiski kaks korda rohkem kui aasta alguses.

Väga paljudel kauplejatel aitas e-pood kevadist kriisi veidi leevendada. Oma suletud tavapoode kasutati tellimuste komplekteerimiseks justkui vahelaona. Kellel e-poodi ei olnud, kaotas kliente konkurendile. Julgen öelda, et enamikul suurematel kaupmeestel on praeguseks e-poed loodud ja nüüd tuleb tegeleda sellega, et e-poe ja tavapoe süsteemid ühtlustada ning muuta toodete tagastus ja kättesaamine tarbija jaoks mugavaks, sõltumata ostukanalist.

Kevadel toimunut võib paljuski võtta kui kriisiõppust: ettevõtted ja riik pidid paika saama protsessid, rollid ja kommunikatsiooni. Kes mida otsustab, kes mille eest vastutab ja kuidas viia info kõigi asjaosalisteni. Protsesside võtmes kolistasime me kollektiivselt läbi palju ämbreid. Samuti oli raskusi kommunikatsiooniga nii ettevõtete sees kui ka ettevõtete ja riigiasutuste vahel. Kehtestati palju reegleid ja unustati need kehtima, kui olukord oli muutunud. Juhistest saadi erinevalt aru. Infomüra oli palju ja palju oli ka vääritimõistmist. Riik kehtestas reegleid minimaalse etteteatamisajaga. Kauplused pingutasid, et kõik reeglid kehtestatud tähtajaks täita. Töötati öösiti ja nädalavahetustel, et kõik oleks nii, nagu peab. Enamasti oli arusaamist tunda ka järelevalveasutuste poolel, mille eest tänu neile, kes nõustasid selle asemel, et kohe karistada.

Mida õnneks kauaks ei unustatud, oli ühiskonna vaimne tervis. Kevadel eesliinile jäänud töötajate seas valitses õigustatud hirm nakkuse ees. Vastutajaid ja otsustajaid ähvardas ületundidest ja stressist tekkiv läbipõlemine. Esimestel kriisi nädalatel ei olnud meil poodides ei pleksiklaase, ei maske, ei desovahendeid. Mõned kliendid süüdistasid selles poetöötajaid, poetöötajad juhte, juhid riiki, et see appi ei tule. Nüüd on see ununemas ja küsimus on, kuidas saada inimesi nõusse maski kandma, distantsi hoidma ja käsi desinfitseerima.

Juhendmaterjalid ja raadioreklaamid on muutunud mõnes mõttes tapeediks. Õnneks tegelevad kauplused endistviisi usinalt pindade puhastuse, hea ventilatsiooni tagamise ja muude taustal toimuvate riskimaandusmeetmetega. Nii kevadel kui ka nüüd anname endast parima, et poes käia oleks turvaline.

Artikkel on avaldatud ajalehes Postimees 19.10.2020. Nele Peil: mida õppis kaubandus kevadises koroonakriisis

Jaga uudist: