Nele Peil, Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuht
Euroopa on juba pikemat aega võrdluses USA ja Hiina kasvuga suhteliselt vaesunud. Üks suhtelise vaesumise aluspõhjustest on liigne halduskoormus, mis raiskab ettevõtte ressursse. Euroopa Komisjon ja Eesti Valitsus on andnud lubaduse vähendada ettevõtete halduskoormust lähiaastatel 25%. Kui andmesisestaja aega ja tunnitasu saab kokku arvutada, siis protsessi keerukuse tõstmise kulusid on juba raskem hinnata, rääkimata alternatiivkulust ehk rahast, mida saanuks teenida investeerides ettevõtte vahendeid tootvasse töösse bürokraatia asemel.
Järgnevad mõned näited uutest EL nõuetest, mis toovad lähiaastatel kaasa kulude ja halduskoormuse kasvu kaupmeestele.
Metsade raadamise määrus on juba jõustunud ja selle laiem eesmärk on maandada riski, et palmiõli-, puidu- või lihatootmise eesmärgil võetakse maha üle maailma kaitsealuseid metsi. Metsade kaitseks kohustatakse Euroopa Liitu kohvi, kakaod, kummi, sojat, palmiõli, veiseliha või puitu sisaldavaid tooteid importivaid ettevõtteid märkima maailma kaardile, millistest metsadest on partii tooraine pärit. Keskmine ehitustarvete ettevõte peaks nädalas kaardile märkima umbes 40 000 asukohta. Tooteid on poel sortimendis kümneid tuhandeid ja partiides leidub toorainet üldjuhul mitmest või lausa tosinast asukohast maailma eri metsades. Euroopa Komisjon on andmeedastuseks hetkel välja töötamas kaardirakendust, kuhu tuleb kuuldavasti ühekaupa maailmakaardil klikkides asukohti märkida. Kui palju maksab nädalas 40 000 kliki tegemine ja partiide info kontroll kaupmehele? Täiendavalt peab kaupmees saatma enda „kontrolöri“ metsadesse kohapeale, et veenduda kas tema tarnija ei ole seal keelatud raadamisega tegelenud.
Töös on Euroopa Komisjonil parasjagu direktiiv nimega Õigus Parandamisele. Selle direktiivi eesmärk on edendada kestlikumate toodete müüki ja luua tarbija jaoks keskkond, kus vana parandamine on alati võimalik ja üldiselt soodsam kui uue ostmine. Tarbija saab õiguse nõuda tootjalt toote parandamist, kui see on tehniliselt võimalik, näiteks pesumasina või teleri puhul. Tarbijale tuleb muuhulgas väljastada teabeleht, kus on kirjas toote parandamise maksimaalne hind ja erinevad teenusepakkujad tema elukohas, kes parandusteenust pakuvad. Kui tootja on vahepeal kadunud, kanduvad parandamise kohustus ja selle eest tasumine üle jaekaupmehele, kellel ei ole üldjuhul selleks vajalikke oskusi ega varuosi. Üks näide praktilisest väljakutsest on nõue anda tootele ostuhetkel kaasa parandamise maksimaalne hind. Tavaolukorras kipub ka remondimees pakkuma erineva hinnaga alternatiive sõltuvalt sellest, mis katki läks. Vahel võib parandamine olla ebamõistlikult keerukas või kallis ja nii majanduslikult kui keskkonna vaates oleks tõhusam toode ümbertöötlusse suunata ja uus osta. Vahel on uus toode ohutum või keskkonnahoidlikum kui vana. Samuti on küsitav varuosade kättesaadavus. Euroopa Komisjoni ettepanekus puudub täna ajaraam, kui mitu (või mitukümmend?) aastat kohustuvad tootja ja jaekaupmees erinevaid tooteid parandama.
Juba selle aasta novembris peaks Euroopa Parlamendis saama allkirjad alla pakendite ja pakendijäätmete määrus. Selle algatuse eesmärk on kiirendada pakendite turulepaneku vähenemist nii müügipakendite, hulgipakendite kui veopakendite vaates. Kohustuslikuks saab teatud osa toodete müümine ringlevas pakendis, mida vahepeal pesta tuleb. Kaalumisel on puu-ja juurviljadele pakendamise keeld. Enim muret teeb jaekaubandusele idee kohustada kauplusi eraldama teatud osa müügisaali pindalast pakendivabalt toodete müügile. Olgu see dosaatoritega, hulgipakendis või kulinaarialeti stiilis kliendi enda karpi. Täna kaalutakse võimalust nõuda enam kui 400 m2 müügisaali pindalaga poodidelt 20% müügisaali katmist pakendivabalt toodete müügiga. Euroopa Komisjon annaks ette nimekirja toodetest, mida soovitatakse pakendivabalt müüa. Kaupmehed näevad siin rohkelt riske alates tarbija huvipuudusest ja puhtuse hoidmise keerukutest dosaatorite ümbruses kuni mõjuni sortimendi vähenemisele ja müükide langusele.
Suured muudatused ootavad ees tekstiili-ja jalanõude müügiga tegelevaid kaupmehi. Tekstiilile on kehtestamisel laiendatud tootjavastutus, mis tähendab, et turule rõivaste või muude tekstiilide, nahktoodete, jalatsite panija peab edaspidi tasuma toodete kokkukorjamise ja ümbertöötlemise kulud. Ümbertöödeldud materjalist tuleb toota uusi tekstiile. Tekstiilijäätmetele kehtestatakse väljaveokeeld EL turult ning tootjatele ökodisaini nõuded. Kauplused peavad hakkama tekstiilijäätmeid oma pinnal vastu võtma, nagu täna võetakse vastu näiteks patareisid. Kui tootja on teises riigis, peab kulud katma maaletooja. Küsimärk selles võrrandis on asjaolu, et enamik tekstiile on põimitud kokku erinevaid materjale sisaldavast kiust (keskmises kampsunis on puuvillakiuga põimitud polümeere) ning nende kiudude lahtiharutamiseks ja materjalide eraldi ümbertöötlemiseks tehnoloogia puudub. Alati saab ümbertöödeldud kangamassist teha vähema väärtusega tekstiilitooteid nagu täiteaine või põrandamopp, aga Euroopa seatud ümbertöötluse eesmärke nii ei saavuta.
Lisaks suurtele valdkondlikele regulatsioonidele tegeleb Euroopa Komisjon vahel ka pisiasjadega. Näide 2023 aastast on e-poodidele pandud kohustus luua tootetagastusnupp, et tarbija saaks e-poe kaudu just sellel nupul klikkides tooteid tagastada. Sealjuures ei ole oluline, kui palju (mugavamaid) tagastamise võimalusi e-pood oma kliendile juba pakub ja kas tema kliendid seda nuppu vajavad.
Erialaliidud juhivad järjepidevalt tähelepanu halduskoormuse suurenemisele ja ülereguleerimisele.
Neid kommentaare ei tundu ametnikud hindavat sama kaalukatena kui osundusi tehnilistele probleemidele. Halduskoormuse kasv tundub olevat käibefraas, millel on vähe kaalu. Selles kontekstis on kummastav, et otsitakse kohti, kus vähendada halduskoormust 25%. Alustada saaks parasjagu välja töötatavate kohustuste ülevaatamisest. Nende raames tuleb koguda ja edastada suurtes kogustes andmeid, mida korjatakse igaks juhuks ja luua lahendusi, mis osutuvad kallimaks kui oleks mõistlik kulutada.
