Sõjapõgenikud küsivad meilt juba tööd. Seadused takistavad seda anda

Esimesed Ukraina sõjapõgenikud on Eestisse saabunud. Ja nad küsivad meilt mitte ainult abi, vaid ka tööd. Mida me neile vastame?

Täna ei tohi sõjapõgenikud Eesti seaduste järgi tööd teha enne, kui nad on Eestis viibinud kuus kuud. Selline reegel võib olla pädev erinevatel põhjustel rahuajal, aga mitte täna. Ukraina sõjapõgenikud ei ole siia tulnud kodu taga nutma. Need naised, kellega me oleme juba kohtunud, on püha viha täis ja tahavad tegutseda. Eestisse jõudnud sõjapõgenikud tahavad endale luua Eestis elamisväärset elu ja meie kohus on neile seda võimalust pakkuda.
 
Kui teie peaksite sõja jalust põgenema, jättes oma lähedased võitlema, siis kas teie soov oleks istuda pool aastat sotsiaaltoetuste ja annetuste peal? Või tahaksite teha tööd? Viia mõtted korraks murelt eemale, suhelda kohalikega ja leida uusi sõpru ja tuttavaid oma kollektiivis? Teenida raha, mille eest pidada oma lapsi üleval ja mida saata kasvõi sõjas võitlevatele lähedastele? Palume Eesti vabariigi valitsust anda ukrainlastele see võimalus, mida me endile sooviksime.  Leedus on vastavad seadusemuudatused juba tehtud. Kiirkorras.
 
Miks ma seda Kaupmeeste Liidu juhina täna kirjutan? Nimelt on esimesed sõjapõgenikud juba küsinud meilt kaubandussektoris tööd. Teisel päeval pärast siiajõudmist! Ja meil oleks ka neile tööd anda. Kaubandussektor on Eestis oma 90 000 töötajaga üheks suurimaks tööandjaks ning jaekaubanduses on võimalik väga kiirelt tööd pakkuda tuhandetele sõjapõgenikele. Takistuseks ei saa ka eelneva väljaõppe puudumine ega keeleoskus. Osad jaeketid pakuvad oma töötajatele ka tasuta majutust.
 
Tuleb rõhutada, et kindlasti ei ole meie soov sundida traumeeritud inimesi tööle. Aga nende teelt, kes tahavad tegutseda, peaksime me kiirkorras koristama kogu bürokraatliku takistusraja. Aitame soovijad tööle ausalt ja seaduslikult ettevõtetesse, kes on valmis neid vastu võtma ja ühiskonda sisse elamisel igati aitama. Tänaste seaduste järgi on võimalik palgata ukrainlasi hooajatöödele, kui neile maksta eesti keskmist palka. Reaalsuses pole aga mõeldav ilma väljaõppeta ja keeleoskuseta inimestele maksta kõrgemat töötasu kui sama tööd tegevatele kohalikele, see tooks ühiskonnas kaasa vaid tarbetut ja valusat pinget.
Me ei taha tekitada konflikti meie enda inimeste ja sõjapõgenike vahel, vaid küsime, et ukrainlasi koheldaks võrdselt eestimaalastega. Mitte paremini, mitte halvemini, vaid samadel tingimustel. Kahjuks see tänaste seaduste järgi ei ole võimalik. Palume riigil neid seadusi kiiremas korras muuta, et erasektor saaks abistamise üle võtta.
 
Niikaua kuni Ukraina sõjapõgenikud peavad olema kodust eemal, võiksid nad ennast Eestimaal oodatuna tunda, sest nende lähedased, Ukraina mehed ja naised võitlevad oma kodumaal meie kõigi tuleviku nimel. Vähim, mis me teha saame, on aidata nende lähedasi nii, nagu suudame.
 
Artikkel ilmus Delfi Ärilehes 03.03.2022