Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuht Nele Peil kinnitab, et kaupmeestel on sarnaselt tarbijatega majanduse kehva seisu, üldise kulude kasvu ja käibemaksutõusu tõttu hapnik kinni. Statistikast vastu vaatav kaupluste suurenenud juurdehindlus toodete lõpphinnas ei peegelda tema sõnul tegelikkust, sest ei arvesta kampaania- ja soodushindu, millega müüakse üle 50% toidukaupadest. Kaupmeeste sõnul tooks arvestatavat hinnaleevendust vaid toidukaupade käibemaksu alandamine.

Miks on Eestis toidu hinnad Euroopa keskmisest 5,3% kõrgemad ja oleme toidukalliduselt Euroopas 8. kohal?

Kaupmeestele tegelikult üldse ei meeldi, et toit nii kallis on, sest see mõjutab ju ka nende tulemusi. Toidu hinna kujunemisel tuleb vaadata kulukomponente. Üks suurimaid põhjusi on, et Eesti on väike ja kauge turg, mis tähendab, et kaubatellimustel ei ole mastaabiefekti, mis võimaldaks saada sama soodsaid sisseostuhindu kui suur rahvusvaheline jaekett mõnes teises riigis, kelle müük on palju suurem. Teine põhjus on logistika, kus turu väiksuse tõttu samuti mahusäästu ei teki.

On ka kodumaised põhjused. Toidupoodide sortimendis on kodumaiseid tooteid umbes 60%, mille hind on kõrgem, sest väikestel tootmistel ongi kulud suuremad. Ka energia hind on Eestis üsna krõbe. Lisaks käibemaks, mis on ELi üks kõrgemaid. Kui käibemaks oleks näiteks 10% madalam, oleks ka toit selle võrra odavam.

Käibemaksu juurde jõuame, aga vaatame Eesti Päevalehes kajastatud Maaelu Teadmuskeskuse (METK) uuringut (Miks Eesti toiduhinnad on nii kallid? Käibemaks ei ole õige vastus. Andmed räägivad teist keelt), mille tulemused näitavad, et toidupoodide osakaal toote lõpphinnas on võrreldes teiste komponentidega viimaste aastate jooksul oluliselt kasvanud. Kuidas kaupmehed seda seletavad?

See on väga hästi seletatav tarbimise struktuuri muutustega viimastel aastatel. Kuna hinnatõusud on olnud hästi järsud, tehakse tootjatega järjest rohkem kokkuleppeid, et tooteid müüdaks kampaaniahinnaga. Kui kolm-neli aastat tagasi müüdi kampaaniahinnaga umbes 25% kaubast, siis nüüd 50% ja rohkem. Aga kuna kaupmehe kulud on ju ikka samad, siis tavahinnaga toodete juurdehindlus on suurem.

METKi metoodika vaatab ainult tavahindu – ei arvestata soodus-, kampaania- ega kliendikaardihinda. Näiteks täishinnaga juustu ostab praegu ehk ainult 30% klientidest, 70% ostab kampaaniahinnaga, mis tähendab, et kaupmees teenib tegelikult väga väikest kasumimarginaali. METKi metoodika näitab, et poodide juurdehindlus on justkui kasvanud, aga see on nii ainult tavahinnaga toodete osas, mille müügiga tasandatakse soodushinnaga toodete pealt saadavat ülimadalat marginaali. Toidupoodide marginaal on tegelikkuses hoopis vähenenud.

Inimesed ostavad vähem, ostujõud on tugevalt langenud ja see on ka kaupmeeste jaoks väga suur probleem, sest kuna toit on mahuäri, siis kasumlikkus kannatab. Viimased kümme aastat on Eestis olnud kaupmeeste kasumlikkus 2%, mis on Euroopa tasemest pea kaks korda madalam.

Kui müügimaht ja marginaalid langevad juba aastaid, tekib küsimus, miks on toidupoode turbotempos juurde ehitatud: 12 aastaga on poodide arv kasvanud 53%, poepind 56% ehk 270 uut poodi ja 240 000 m² kaubanduspinda. Tarbija maksab kinni nii ehitusega seotud investeeringud kui ka kõik jooksevkulud. Samas Eesti elanike arv, kes need kulud läbi ostude kataks, ju ei kasva.

Kaubanduspindade hoogne kasv jäi pigem COVIDi-eelsesse aega. Varem avasid ketid tõesti mitu poodi aastas, aga viimastel aastatel ehk üks-kaks poodi ja samal ajal neid ka suletakse. Kui vaadata kaubanduspinnaga seotud kõiki kulusid, siis need moodustavast müügitulust 6–8%. Kui suuremate linnade ümber hästi tiheda konkurentsiga piirkondades kogu Eesti peale sadakond või rohkemgi poodi kinni panna, annaks see säästu tulemusena vast 1% hinnalangetust – selle mõju ostukorvile on väga väike. Kui aga langetada toidu käibemaksu 10%, oleks see palju tuntavam. On leitud üks süüdlane – poed, keda külaväljakul kõik koos peksma hakata, kes aga ei saa oluliselt midagi muuta.

Praegu on tihe konkurents hoidnud hindu veel kõrgemaks kerkimast, aga kui näiteks piirkonnas oleks kolme poe asemel üks, oleks ju kohe võimalik hindu tõsta. Poodide sulgemisest tekkiva konkurentsi kao tagajärjed on palju suuremad kui potentsiaalne 1% hinnavõit. See on kaalumise koht – kumb variant tekitab tõenäoliselt väiksema kahju.

Toon ühe konkreetse näite. 12 000 elanikuga linna, kus on seitse ketipoodi, lisaks kaks mitteketipoodi, millest üks on suur, kavandatakse veel üht suurt toidupoodi. Kas see on jätkusuutlik?

Kas see on päris linn?

Jah, täiesti reaalne Eesti linn.

Kui selline linn asub transiittee ääres ja need poed teenindavad ka ümberkaudseid valdasid, siis ilmselt küll. Jah, osas kohtades, mulle endale ka tundub, on poode liiga palju, aga see on pigem erandlik ja turu hõivamise kontekstis vältimatu.

Samas, kui selles linnas üheksast poest osa kinni panna, miks me arvame, et järele jäänud poodide omanikud hinda tõstma ei hakka? Kahe suure poeketiga Soome kogemus näitab ilmekalt, et väiksem konkurents toob kaasa suuremad kasumid kaupmeestele. Tegelikult ei ole Eesti poodide praegune väga madal kasumlikkus mitte kellelegi hea ega ka jätkusuutlik.

Eesti Panga analüüs väidab, et Eestis on kaubanduspinda rohkem kui mujal Euroopas. Meil on praegu 780 toidupoodi 670 000 ruutmeetri müügipinnaga. Kõikide nende ehitamine ja üleval pidamine on tulnud Eesti inimeste rahakotist – see on kasum, mille toidupoed on klientide ostudelt teeninud. Kas see kõik on tõesti olnud mõistlik ja vajalik?

Alustuseks, ma sügavalt kahtlen selles, et meil on kõige rohkem kaubanduspinda Euroopas. Eestis on jaeketistunud üle 90% turust. Euroopas on palju riike, kus turg ei ole niivõrd suurel määral ketistunud ja väikseid tegijaid on rohkem – pakun, et paarikümne protsendi ümber. Sõltuvalt uuringu tegijast ja metoodikast ketivälised poed kaubanduspindade ametlikus statistikas ei kajastu. Kui mõõdetakse vaid ketipoodide pinda, tekib osas riikides statistika, kus kaubanduspinda näib olevat vähem, kui tegelikult on.

Eesti on aga hajaasustusega piirkond. Kõige vähem kasumlikud kauplused asuvad reeglina seal, kus on kõige vähem rahvast – maapiirkondades. Kui poodidele öelda, et tõmmake võrku kokku, siis majanduslikult kõige mõistlikum on kinni panna ju vähem kasumlikud maapoed. Võib küsida, miks linnades nii palju poode on. Aga nendel poodidel läheb järelikult hästi ja need sageli subsideerivad maapiirkondade poode, seega nende sulgemine pole majanduslikult ühegi kandi pealt mõistlik.

Ühe poe rajamise kulu jääb suurusjärku miljon eurot, mis jaguneb mitme aasta peale. Selle investeeringu ja ka jooksevkulude mõju individuaalsele ostukorvile on väga väike – me räägime sendi murdosast. Aga uute poodide avamine ongi juba pidurdunud, ettevõtjad näevad ise ka, et turg on küllastunud. Kui otsustatakse uus pood avada, kaalutakse seda ikka väga pikalt ja põhjalikult.

Tegelikult on poepinna rohkuse mõju toodete lõpphinnale nii väike, et selle teemaga pole mõtet tegeleda. Pigem on see katse pöörata tähelepanu kõrvale muudelt komponentidelt, mis hinda rohkem mõjutavad. Valitsuse puhul eelkõige muidugi maksukomponendilt, mis on tõesti suure rahalise mõjuga. Selle asemel, et suure probleemiga tegeleda, öeldakse, et vaadake seda väikest, ja tähelepanu ongi kõrvale juhitud.

Eesti Panga majanduspoliitika ja -prognoosi allosakonna juhataja Rasmus Kattai on oma arvamusloos (Rasmus Kattai: väiksem käibemaksumäär ei tähenda madalamaid toiduhindu) välja toonud, et 22 ELi riiki 27st rakendavad toidukaupadele vähendatud maksumäära, aga kõigis madalama maksumääraga riikides pole toit poes sugugi odavam. Vaid kaheksas neist on toidu suhteline hinnatase Euroopa keskmisest madalam.

Ma ei ole seda artiklit lugenud ja peaksin selle kommenteerimiseks alusandmetega tutvuma. Muidugi ei ole maksupoliitika ainuke asi, mis toidu hinda mõjutab. Lihtsalt Eestis on maksukomponent väga suur – 24%, mis on Euroopas suuruse poolest teisel kohal. Öelda, et kui toidu käibemaksu 10 või 14% langetada, siis midagi ei juhtu, on täiesti ebarealistlik. Kas kogu maksulangetus jõuaks tootehindadesse, seda ma ei saa loomulikult öelda, aga meil on tõesti väga-väga tugev konkurents. Ma ei kujuta Eestis ette olukorda, et kui üks kett tuleb välja sõnumiga, et meie langetasime käibemaksu võrra hindu, siis teised ei teeks sama. See ei oleks mõeldav, nad jääksid ju kohe oma tarbijatest ilma.

Suurtes Euroopa riikides on, jah, tõesti toit kohati odavam, aga me ei saa tõsta Eestit Euroopa keskele. Eesti on täpselt siin, kus ta asub, ta ei lähe siit ära ega muutu ka suuremaks. Meil on umbes üks miljon inimest. Ei saa ju teha ettepanekut, et toome neli miljonit inimest juurde, siis saame paremaid sisseostuhindu ja tänu sellele odavamat toitu müüa.

Peame vaatama neid komponente, mida saame mõjutada. Veerand toidu hinnast käibemaksuks on väga suur tükk, mistõttu oleme ka teinud ettepaneku pilootida käibemaksulangetus mõne tootegrupi peal, mis on hästi suure kodumaise osakaaluga, näiteks piim. Siis oleks näha, mis juhtub, ja ka rahaline mõju riigieelarvele ei oleks nii suur.

Mida sektor ise saab teha – efektiivistamine ja oma kulude alla toomine, millega pidevalt tegeletaksegi. Saaks vähendada sortimenti, mida ka Jürgen Ligi on välja pakkunud – vähem valikuid tarbijatele. Mida rohkem tooteid, seda suurem, keerulisem ja kallim on süsteem. Sel juhul jäetakse alles kõige populaarsemad ja sageli soodsamad tooted, mis tähendab, et väiksemad ja keskmised Eesti toidutootjad kui kõige vähem konkurentsivõimelised jääksid oma peamisest turustuskanalist ilma.

Üks toidukaupade käibemaksu langetamise vastuargumentidest on olnud väide, et kui esialgu langetaksid tõesti kaupmehed selle võrra hindu, siis ajapikku muutuks see hiilimisi poodide kasumiks. Kas, kes ja kuidas saab garanteerida, et seda ei juhtu?

Hinna määravad peamiseks kaks elementi: kui palju tarbijad jaksavad maksta ja kui tugev on konkurents. Tarbija ostujõud on väga tugeva löögi saanud, aga konkurents on, eriti pärast Lidli tulekut, läinud oluliselt teravamaks. Kui kaua hinnalangetus hindades püsib, sõltub sellest, kui terav konkurents püsib. Konkurents ongi kõige parem kaitse tarbijale. Kui üks kett hakkab oma kasumi tõstmiseks käibemaksu osa endale võtma, kasutavad teised seda läbi reklaamisõnumite kohe ära.

Toidu müük ei ole selline äri, kus tarbija on nõus maksma mingi brändi eest rohkem. Jaeketi bränd ei tekita sedasorti turunduslikku väärtustunnetust ja emotsiooni, mis lubab juurdehindlust suurendada, nagu näiteks rõivaste puhul. Kuni konkurents on tugev, toimib toidupoodide vahel n-ö naabrivalve. See on palju tõhusam kui ükski riiklik kontroll.

Hea teada

• Eesti 780 toidupoes on kokku 670 000 m² müügipinda. See tähendab ühte toidupoodi iga 1756 inimese kohta. Kui kõik Eesti elanikud toidupoodidesse seisma panna, oleks igaühel seal ruumi umbes pool ruutmeetrit.
• Toiduainete käibemaks on Eestis 24%. Näiteks Soomes on see 14%, Rootsis 12%, Saksamaal 7%, Belgias 6% ja Poolas 5%.
• Eesti on Euroopa üks kiireima toidu hinna tõusuga riike: 2022. aastal tõusid toidu hinnad 19,4%, 2023. aastal 15,2% ja 2024. aastal 3,2%.

Allikas: statistikaamet, Selver, Rimi

***