Viimastel nädalatel on kõlanud süüdistusi, justkui oleks Eesti kõrgete toiduhindade põhjuseks liiga suured kaubanduspinnad. See on ekslik arusaam, mis ei põhine ei faktidel ega turuloogikal.

Kaubandus on mahuäri, mitte uhkuse projekt. Selleks, et pakkuda tarbijale laia valikut, soodsaid hindu ja tänapäevast ostukeskkonda, tuleb tegutseda efektiivselt, suurtes mahtudes ja tihedas konkurentsis.

Kas keelame poodide rajamise?

Kui kaubanduspindu oleks tõepoolest liiga palju, siis kas lahendus oleks takistada uute poodide avamist või suunata üks ettevõtja oma kauplust sulgema, et teisel oleks kergem? See ei too hakklihapaki hinda alla. See hoopis võimaldab alles jäänud poel tõsta hindu, sest tarbijal on vähem valikut ja kaugem pood tähendab suuremaid kulusid. Kui konkurents väheneb, siis hinnad kasvavad, see on lihtne majandusseadus.

Hüpermarketite aeg on möödas, see on tõsi, ja see on ka ainuke koht, kus saab peaministri ja rahandusministri viimase aja analüüsidega nõustuda. Need formaadid ei ole kulutõhusad, mistõttu kaupmehed juba mitu aastat nendesse ei panusta. Uued poed tehakse väiksemad, mis muudab laienemise halduskulude mõttes funktsionaalsemaks. 

Turg reguleerib end ise

Viimase kümnendi jooksul on Eestis eksitud uute poodide avamisega pigem harva. Kui mõni uus kauplus osutub ebaõnnestunuks, suletakse see kiiresti. Turg on halastamatu ja kaupmehed teevad enne investeerimist väga täpsed arvutused. Tallinn, Tartu ja Pärnu moodustavad suure osa kogu Eesti majandusest ning seal käib tihe võitlus iga kliendi pärast. Kaupmees ei soovi igakuiselt piima ja banaani müügile sadu tuhandeid eurosid peale maksta, aga teeb seda, sest konkurentsi surve on nii tugev.

Eesti toidukaupluste kasumlikkus ei kannata võrdlustki teiste sektoritega. Kui Soomes teenib turuliider K-Grupp kümme protsenti ärikasumit, siis Eesti kaubanduses võib sellest vaid und näha. Telia teenis 2024. aastal suuremat kasumit kui kogu Eesti toidukaubandus kokku.

Kaubandus investeerib, et püsida konkurentsis

Uute kaupluste rajamiseks vajaminev raha tuleb omanike kasumist läbi pikema investeeringu tasuvusaja, mitte hinnatõusust. Kui 2005. aastal oli võimalik poe rajamine tasa teenida paari aastaga, siis praegu on tasuvusperiood vähemalt viis aastat või rohkem. Kaubandust ei saa pidada pillavaks, vastupidi, valdkond on pidevas tõhusamaks muutumise protsessis.

Automatiseerimine, tellimissüsteemid, iseteeninduskassad ja tööjõukulude vähendamine on kõik suunatud sellele, et tarbijale pakkuda parimat võimalikku hinda. Ainuüksi viimase kümne aastaga on tööjõukulu vähenenud kuni 30 protsenti.

Konkurents hoiab hinnad all

Konkurents on see, mis hoiab hinnad kontrolli all. Kui üks kaupmees prooviks hindu tõsta, on konkurendid kohe valmis pakkuma paremat pakkumist. Toidukaubandus on mahuäri – kui sa ei suuda kliente hoida, kaotad sa müügimahu, turuosa ja lõpuks oma äri. Seetõttu on kaupmehed pidevalt valmis pingutama, et hinda võimalikult madalal hoida.

Maaelu teadmuskeskuse (METK) hinnavõrdluste metoodika ei arvesta kaubanduse sisemist loogikat. Kui mõne toote marginaali tõstetakse ja teise oma samal ajal langetatakse, siis ei tähenda see, et kogu kaubanduse osakaal hinnas kasvaks. Lihtsalt muutus konkreetse toote strateegia, mida juhib kategooria strateegia.

Selliseid dünaamikaid ei suuda METK oma lihtsustatud metoodikaga hinnata. Samuti ei suuda nad hinnata tarbimise struktuuri, kus enamik tooteid ei osteta enam ammu täishinnas, vaid kampaaniahinnas.

Sortimendi kärpimine kui lahendus

Kui otsida võimalust hindade langetamiseks sortimendi kitsendamise teel, mis on reaalne hindade langetamise võimalus tõepoolest, siis lööks see esmalt kohalikke väiketootjaid. Esimesena kaoksid lettidelt väikese läbimüügiga juustud, leivad, vorstid, just need, mis on toodetud Eestis ja mille sisseostuhind on kõrge ja läbimüük keskmine. Kas tahame tõesti sellist Eestit, kus toiduvalik piirdub Poola ja Vene toodanguga, mida müüakse euroalustega A1000 stiilis laopoodides?

Fakt on see, et tarbijad eelistavad kauplusi, kus on puhas, mugav ja lai valik. Isegi kui mõni laopood suudab pakkuda mõnel tootel paariprotsendilist hinnavõitu, ei tõmba see Eesti tarbijat massiliselt ligi.

Kauplused, mis tegutsevad amortiseerunud hoonetes ja aegunud tehnoloogia peal, moodustavad vaid viis protsenti jaekettide turuosast. Tarbijad seal tegelikult ei käi ning hinnad ei ole neil samuti reaalsuses odavamad, kuna neil ei ole mastaabisääste.

Kaubandus ei määra ainult hindu, see kujundab ka meie linnaruumi. Paljudes Euroopa linnades, kus kaubanduse arengut on piiratud, on kunagised äripiirkonnad läinud rääma ja muutunud ebaturvaliseks. Kui pood kaob, kaob sageli ka elu selle ümber.

Kokkuvõtteks

Tavaliselt tunnevad inimesed, kes on paarkümmend aastat oma valdkonnas tegutsenud, seda ala kõige paremini. Luban käsi südamel, et kõik kaupmehed oskavad arvutada ja raha lugeda. Neil ei ole soovi seda põletada kaubanduspaleede rajamiseks ning mitte keegi ei tee seda. Kõik kaubanduspinna ulatusele viidatud alusandmed (Nielsenilt) tuginevad vaid üheksa suurema jaeketi müügipinnale. Alusandmetes ei sisaldu kaubanduskeskused, millest mõned on tõesti paleelikult ilusad, aga mis toidu hinda mitte kuidagi ei mõjuta.

Kaubandus ei ole süüdi toidu kalliduses, vaid vastupidi, just tänu kaubanduse investeeringutele, efektiivsusele ja tihedale konkurentsile pole hinnad veelgi kõrgemad.

Praegune süüdlase otsimine toidu kõrgetes hindades näib pigem PR-võttena, mille peamine eesmärk on toidu käibemaksu teemalist debatti vältida, sest riik ei taha enda maksutulust loobuda selle nimel, et inimeste jaoks oleks põhitoiduained odavamad. Kaupmeeste liidu poolt teeme jätkuvalt ettepaneku käibemaksu langetust kasvõi mõnes tootekategoorias piloteerida, et turumajandus saaks näidata, kuidas ta toimib.