Iga seaduslikult Eestisse tööle tulev välistöötaja peaks olema siin teretulnud, sest ta panustab Eesti ühiskonna jõukuse kasvu. Kahetsusväärsel kombel lähevad aga Eestis aruteludes segi immigratsioon, tööränne ja viimasel ajal ka sõjapõgenike aitamine, kirjutab Raul Puusepp.
Värske Work In Estonia uuring sõnastab, et tööstuses leitakse Eesti elanike hulgast aina vähem töötajaid ja seetõttu kasvab vajadus välistöötajate järele. Sellele on viidanud ka kutsekoda OSKA, et siinne haridussüsteem ja peale tulevad väiksemad põlvkonnad ei suuda pakkuda ettevõtetele vajalikul määral ja oskustega töötajaid.
Töökohtade kadumine mõjutab kogu ühiskonda, sest nendest sõltub see, kuidas oma riiki üleval pidada jaksame ehk kas ja kui suuri pensione saame maksta, millist arstiabi lubada ja kui palju julgeolekusse investeerida, sest enamus riigieelarve maksutuludest sõltub tööjõu- ja tarbimismaksudest.
Kui siin ei ole ega looda töökohti või jääb neid vähemaks, tähendab see kas jätkuvaid maksutõuse või heaolu ja avalike hüvede olulist vähendamist. Nii saab küll ka, kuid rikkamaks see kokku tõmbumine meid ei tee. Ühiskonna jõukus luuakse jätkuvalt arenevas ja kasvavas ettevõtluses.
Talendipõuas pole Eesti üksi
Eesti tööturu väiksus ja töötajate puudus, kiiresti kasvanud palgad ning arenenud maailma ühed karmimad piirangud välistalentide palkamisele kahjustavad juba mõnda aega majandusruumi konkurentsivõimet. See takistab kohalike ettevõtete arenemist ja kasvamist ning peletab välisinvestoreid siia panustama ja töökohti looma. Need investeeringud on väikeses majanduses eluliselt tähtsad.
Kipume unustama, et me ei tegutse töötajate puuduse mure lahendamiseks üksinda. See põud valitseb teisteski arenenud riikides ja seetõttu võistleme nendega vajalike oskustega inimeste leidmisel. Mõistagi ei ole välistöötajate palkamise küsimus võluvits töötajate puuduse lahendamiseks, kuid on üks oluline kild selleks.
Nimelt pole kõiki erialasid mõistlik ega võimalik Eestis õpetada, siinne tööturg on väike ja demograafiliste trendide tõttu jääb töötajaid aasta-aastalt vähemaks. Lisaks on heaolu kasvades mõned tööd muutunud vähem atraktiivseks ja noorem põlvkond hindab rutiini asemel rohkem vaheldust pakkuvamaid ameteid. Keegi peaks need tööd siiski ära tegema ja arenenud riigid kasutavad abiks välistöötajaid.
Tööränne, immigratsioon ja sõjapõgenikud
Kahetsusväärsel kombel aetakse Eestis avalikes aruteludes segi immigratsioon, tööränne ja viimasel ajal ka sõjapõgenike aitamine. Kui tööandjad räägivad välistöötajate värbamisest, siis peavad nad silmas kontrollitud ja ajutist töörännet, mitte valimatult siia inimeste lubamist või neile kodakondsuse jagamist. Kui tööluba või töö saab otsa, siis inimene lahkub.
Samuti ei tegele tööandjad välistöötajatega hobist või huvist, vaid vajadusest. Välismaalt palkamine pole lihtsama või odavama vastupanu teed minek, vaid kallim sundvalik. Piiri tagant värbamisega kaasneb tuhandete eurode suurune kulu töötaja leidmiseks, värbamiseks, dokumentide korda ajamiseks ja sisseelamise korraldamiseks.
Seetõttu eelistab iga tööandja võimalusel kohalikke, sest nendeni on lihtsam jõuda, enne värbamist tema oskuseid hinnata ja temaga asju ajada. Lisaks saab kohalik töövälise elu ja dokumentide ning bürokraatia korraldamisega iseseisvalt hakkama.
Inseneride järele on karjuv vajadus
Välistöötajaid on appi vaja nii lihtsamatel töödel, kuid edukamate ja ekspordinäljaste ettevõtete valus mure on inseneeria-, tehnoloogiaerialade ja IT-spetsialistide puudus. Madalama ja kõrgema astme ametid on omavahel ka seoses, sest lihttööd loovad eeldused kõrgelt spetsialiseeritud ametikohtadeks ja vastupidi.
Seetõttu peame meie ettevõtete arenemiseks, ühise heaolu kasvuks ja riigi ülalpidamiseks töörännet ja välistöötajate värbamist värskema pilguga vaatama.
Näiteks sisserändekvoot (0,1 protsenti rahvastikust ehk ca 1300 inimest aastas) pandi paika peaaegu 30 aastat tagasi ja oli toonast ühiskondlikku õhustikku ja poliitilist olukorda arvestades mõistetav, kuid nüüdseks on see oma aja ära elanud. Seda on õnneks mõistnud majanduse kahekordistamise plaani sõnastanud majandusminister Tiit Riisalo, kes plaanib välistöötajate kvoodi kahekordistada.
Idufirmade erandid laiendada kogu majandusele
Meil on ka praktilisi kogemusi kasutada, rääkis hiljuti intervjuus ettevõtja ja investor Sten Tamkivi, sest siinsed idufirmad on nautinud erisusi tarkade töötajate Eestisse toomisel: “Võib-olla oleks tõesti aeg lugeda see eksperiment õnnestunuks, sest on näha, et see paneb majanduse kasvama ning võimaldada laiemalt ettevõtjatel asju teha. Selliseid kitsaid idufirma erandeid ei ole mõtet pikas perspektiivis hoida, neid on vaja kogu majandusele.”
Meie eelis on võimalus vältida teiste riikide tehtud vigu ja korraldada sisseränne Eestisse nii, et vastu saaks võetud need, kel on vajalikud oskused, soov meie majandusse panustada ja kes sobivad siinsesse kultuuriruumi ning panustavad ise keelest ja tavadest huvitudes ühiskonda sulandumisse. Selliseid töötajaid ootavad ka tööandjad.
Artikkel ilmus ERR arvamusveergudel.