Riigi peaprokurör Andres Parmas andis avalikkusele teada, et sarivarastega tegelemine on edaspidi prokuratuuri jaoks vähetähtis valdkond. Kui varguste menetlemine kahe kuu jooksul tulemust ei too, siis menetlus lõpetatakse.

Kaubandussektoris tekitab see teade muret: prokuratuur võib kasutada juhist ettekäändena esimesed kaks kuud pärast kuritegu varga tabamisega eriti mitte tegeleda – nagu see ka praegu on – ja seejärel juhisele viidates sarivaraste osas menetlus lihtsalt lõpetada. See riivab oluliselt varguste ohvrite, nii eraisikute kui ettevõtete, õiglustunnet ning jätab nad ilma õiguskaitsest. Kaupmeeste seas on tekkinud kahtlus, kas tõesti on prokuratuur võtnud endale õiguse otsustada, milliseid seadusi Eestis rakendatakse ja kellel on õigus riigi kaitsele.

Prokuratuur viitab sarivarastele läbivalt kui toimetulekuraskustega inimestele, kes varastavad poest pätsi leiba või mõne mandariini ning kellega tegelemisele peab riik kulutama tuhandeid eurode jagu koolitatud juristide aega.

Kaupmehed teavad, et prokuratuuri esitatud näited on moonutatud. Kaupmehed on pidevalt selgitanud, sealhulgas prokuratuurile, et probleem ei ole üksikutes mandariinivargustes. Nagu eeltoodud statistikast näha, ei anta nendest juhuslikest pisivargustest üldiselt isegi teada. Probleemiks on organiseeritud vargajõugud, mis teevad aastas kümnete miljonite eurode eest kahju. Jõukude liikmeid võib turvapersonal lausa nägupidi teada, kuid nendega tegelemist peavad politsei ja prokuratuur ebaprioriteetseks ja perspektiivituks.

Prokuratuuri sõnul on probleemi juured mujal ja karistamisel ei ole mõtet. Päriselu näitab, et organiseeritud vargajõukudes on poevargad üha nooremad. Hiljuti tabati Tallinna Kaubamajas 11-aastane sarivaras. Nende laste taga on aga korraldajate ja varastatud toodete edasimüüjate võrgustik. Kaupluste kaod tulevadki suures osas vargajõukude tõttu ja varastatakse edasimüügiks, mida tehakse enamasti interneti vahendusel.

Need jõugud teavad suurepäraselt oma õigusi ja tegutsevad süsteemselt, liikudes “tööpäeva” jooksul kauplusest kauplusse ja varastades tooteid, mida on parasjagu kõige lihtsam ja tulusam edasi müüa: kallist kosmeetikat, alkoholi, elektroonikat. Prokuratuuri näited jätavad aga eksitava mulje justkui teeksid kaupmehed hädakisa paari varastatud mandariini üle. Kahjuks on tegemist organiseeritud kuritegelike võrgustikega ning kaupmeeste kahju on miljonites eurodes.

Soovitame prokuratuuril mõelda ka asjaolule, et sarivarastamine on tavaliselt esimene samm kuritegevuse teel. Noored sarivargad liiguvad edasi narkootikumide müügi, röövimiste ja vägivallakuritegudeni ning kui nendega juba esimeses varastamise etapis ei tegeleta, muutub meie ühiskond nende inimeste võrra ohtlikumaks. Sarivarastega tegelemine ongi tõsisemate kuritegude ennetus, kuhu prokuratuuri sõnul peaks fookuse panema.

Peaprokuröri otsus ei tulnud küll täieliku üllatusena. Prokuratuuri ja politsei ressursipuuduse tõttu on varavastane kuritegevus kasvanud juba aastaid. Kaubandussektorist varastatakse igal aastal mitmekümne miljoni euro ulatuses kaupa. Viimase viie aastaga on kaubakadu kasvanud umbes kolmandiku võrra, turvakulusid on kaupmehed enda kaitseks suurendanud samas suurusjärgus. Kui prokuratuuri ja politsei eesmärk on eelarvest kokkuhoidu leida varaste rahule jätmisega, siis ühiskonnale läheb nende tegevusetus maksma kordades rohkem kui nende kahe riigiasutuse sääst.

Üllatav on prokuratuuri soovitus varguste ohvritele siiski varastamistest teada anda, vaatamata teadmisele, et see info leiab kasutust peamiselt statistikatabelite koostamisel. Vargusi on kaubanduses niivõrd palju, et politseisse antakse aja ja ressursi kokkuhoiu mõttes juba aastaid teada vaid igast viiendast. Nendest omakorda leiab mingisuguse lahenduse 10-15 protsenti. See lahendus võib sealjuures saabuda üsna pika viibeajaga (loeme siin aastaid, mitte päevi), kui rikkumise aegumistähtaeg on lähedal ja menetlejal käsil menetluse lõpetamine.

Kaupmehed kuulevad juba aastaid menetlejate käest, et et neil puudub inim- ja ajaressurss selliste asjadega tegelemiseks. Seetõttu antaksegi politseile üle vaid suuremate kahjudega ja väga selged juhtumid ning sarivargad. Politseisse antud avaldustele järgneb reaalne kahju hüvitamine vähem kui viiel protsendil juhtumitest. Samal ajal on igakordne halduskoormus kõrge ja ettevõttes kaalutakse tulude ja kulude suhet juhtumipõhiselt.

Prokuratuuri kommentaar, mille kohaselt kauplused peaksid oma vara ise paremini kaitsma ja turvasüsteeme parandama, kõlab väheinformeeritult. Loomulikult kaitsevad kauplused oma vara ise, nagu teeb seda iga ettevõte või kodanik. Viimase viie aasta jooksul on kaupmehed suurendanud turvalahendustele ja turvapersonalile tehtavaid kulutusi keskmiselt 25 protsenti. Kaubandus vaatab vargustega saadud kahju ning tehtavaid turvakulutusi alati koosmõjuna, sest peame otsima tasakaalu. Turvalahendustesse investeerimine on ainuke viis oma vara kaitsta, kui järjest rohkem varastatakse.

Kahjuks on kaubandussektoris aastate jooksul süvenenud tunne, et riik on nad üksi jätnud, kuna sarivaraste kohta kogutud andmeid riigiasutuste ajapuuduse tõttu ei kasutata ning varastega lihtsalt ei tegeleta. Tavapärane on olukord, et kui varas on koos tõendusmaterjalidega politseile üle antud, siis märkavad kaupluse töötajad juba järgmisel päeval sama isikut taas varastamas. Oma vara reaalselt kaitset politseilt saadud ei ole, küll aga kaitsevad varaste õigusi punktuaalselt teised regulatsioonid, näiteks andmekaitse.

Vargus mistahes ettevõtja või eraisiku tagant ei saa muutuda Eesti Vabariigis vaikimisi aktsepteeritud tegevuseks. Kaupmehed loodavad siiralt, et seda mõistab ka prokuratuur.